Ühes mitte väga levinud nimega tänavas, majas nr.3, kadus vesi

Tuli ekskavaator, kaevas hoovi kahe meetri sügavuse augu, otsis torusid, aga ei leidnud.

Ühes mitte väga levinud nimega tänavas, majas nr.3, kadus vesi. Tuli ekskavaator, kaevas hoovi kahe meetri sügavuse augu, otsis torusid, aga ei leidnud. Töölised vaatasid auku, kurvastasid, sülitasid ning otsustasid järgmise hommikuni arheoloogiaga rohkem mitte tegeleda. 

Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole ja kukkus auku. Ta ei teadnud, et hoovis on auk, läks pimedas umbkaudu ja leidiski selle. Kui aus olla, siis töölised ikka piirasid augu kahelt poolt - augu eest ja augu tagant. Nad ju ei teadnud, et vana kala onu Ervin võib tulla ka külje pealt. Olles alla jõudnud, soovis onu Ervin taas vabadusse, nii öelda inimest hulka saada, kuid ebaõnnestunult. Seepeale hakkas onu Ervin karjuma sõnu, mida karjutakse sel juhul, kui auku kukutakse. Te teate neid sõnu isegi, ma ei hakka neid ette lugema. Armsad emakeelsed laused äratasid üles naabrid, kes väljusid rõdudele, soovides näha õrna aaria algallikat. Elusolend, kes on auku sattunud, kutsub oma liigikaaslastes alati esile elava huvi. Uudishimulikud elukad soovivad ju näha, mis edasi saab, kuidas laheneb traagiline situatsioon. Ja kui peategelane oskab lisaks veel ka ropendada, siis on kogu show ju veelgi huvitavam.

Nüüd väljus majast onu Gena ja ulatas kannatajale oma abikäe. Onu Ervin tõmbas sellest käest ja kukutas onu Gena endale pähe. Nüüd karjusid onud juba duetti, ehkki mitte just väga harmooniliselt. Onu Ervin süüdistas onu Genat ebastabiilsuses, onu Gena aga onu Ervinit kaasasündinud debiilsuses. Kuid lõpuks leidsid nad ühise keele, tegid "pätikat" ja pääsesidki tagasi planeedi pinnale. Pealtvaatajad rõdudel, kes olid oodanud draama arengut, läksid pettunult laiali.

Järgmisel päeval, kõvasti peale lõunat, tulid töölised ekskavaatoriga tagasi. Selgus, et nad olid kaevanud vales kohas. Sellepärast nad midagi ei leidnudki. Augu hoovis ajasid nad kinni ja kaevasid uue augu, seekord maja tänavapoolsele küljele. Juba poolteise meetri peal sattusid nad esimestele tsivilisatsiooni märkidele, täpsemalt siis telefonikaablile. Kaablist sai väljakaevamiste ohver enne, kui teda jõuti märgata. Peale lühikest arutelu otsustasid töölised rahulduda saavutatuga ja ära minna. Oli õhtu ja raskeid otsuseid on ikka targem teha värske peaga.

No te juba aimate, eksju? Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole. Ta mäletas väga hästi, et hoovis haigutab maakoores kahemeetrine sügavik ja otsustas majast mööduda teiselt poolt. Hommikul, kui ta majast väljus, oli auk hoovis alles ja tänava ääres mingit auku polnud. Onu Ervin ju ei teadnud, et tema äraolekul tulid töölised ja vahetasid augu koha ära.

Ta kukkus alla auku ja leidis sealt katkise kaabli. Kes ei tea, siis väljakutse hetkel tekib kaablisse 110 voldine pinge ja just sellepärast pole tark hammastega kaabliotsi puhastada. Oli täielik juhus, et hetkel, mil onu Ervini tööst soonilised käed leidsid kaabli, otsustas keegi helistada majja nr.3. Kaabel oli vigastatud ja telefoniaparaadini väljakutse ei jõudnud. Kõne võttis vastu onu Ervin. 

Kunagi väga ammu, kui onu Ervin õppis kutsekoolis elektrikuks, räägiti talle, mida peab tegema, kui toimub lühiühendus inimese ja elektri vahel. Nüüd kulus saadud tarkus talle marjaks ära. Onu Ervin laskis kuuldavale inimese ja erutunud elektrijuhtme ühendumist iseloomustava heli. Ja seekord polnud talle vaja ka mingit onu Genat, et august välja saada. Võtnud vastu ergutava laengu, saavutas onu Ervin ühe hüppega veenva võidu gravitatsiooni üle. Eelmises augus oli ta end tundnud tunduvalt mugavamini. 

Olles august väljas, pani onu Ervin arheoloogidele peale sellised needused, et vaarao Tuthanhamon oleks arvatavasti kadedusest veelkord ära surnud. Kogu ülejäänud teekonna korterini läbis onu Ervin ühe käega seina vastu toetudes ja jalgadega kombates igat koduukseni jäänud meetrit. Isegi trepikojas kobas ta igaks juhuks igat trepiastet kätega. Kindel ei saanud enam olla milleski.

Järgmisel hommikul, kohe peale lõunat, naasesid maja nr.3 juures oleva augu juurde töölised. Nad tahtsid augu kinni ajada, kuid augus istusid sidemehed. Väga vihased sidemehed. Toimus konflikt. Sidemehed soovitasid töölistel otsida oma torusid mingite kannikate vahelt.

Töölised nii kaugele minema ei hakanud, lihtsalt kaevasid veel ühe süvendi, viis meetrit eelmisest vasakult. Ja seekord leidsid nad veetoru! Töölised rõõmustasid ja kannustatuna oma edust kaevasid süvendile lisaks juurde paari anakonda pikkuse kaeviku. Kaevik läbis ka kõnnitee ning haukas lisaks isegi veidi sõiduteed. Mõeldes jalakäijatele, viskasid töölised üle kraavi kolmest lauast koosneva sillakese. Sillakese all aga loksutas rõõmsalt laineid Panama kanal.

Nagu ikka, kõndis hilja õhtu kodu poole onu Ervin. Ühe elektriku tööpäev lõpeb tavalislt kella kuue ajal, peale kuut on onu Ervin juba vaba nagu Anna-Maria Galojan. Aga juhtus nii, et onu Ervin oli just esmaspäeval saanud kätte oma palga. Ja elektrik on samuti inimene, tal on omad nõrkused. Nõrkusele järgi andnud Ervin oli ostnud pool liitrit ja selle seespidiselt ära tarbinud. Seepärast kõndiski onu Ervin kodu poole päris hilja.

Oli juba südaöö, taevas kõikus kuu ning kahvatus kuuvalguses ilmus onu Ervini ette ootamatult kraav. Oleks see juhtunud päev varem, oleks onu Ervin sinna kõhklemata sisse kukkunud. Kuid täna olid kõik tema meeled äärmiselt teravad, ta aimas toruotsijate salakavalust ning seetõttu oli moraalselt valmis selleks kraaviks. Onu Ervin ületas sillakese graatsiliselt nagu miss Universium trikoovoorus, noh, selline habetunud ja alkolõhnadega miss aga ikkagi. Jõudnud teisele poole kraavi, hõikas onu Ervin bravuurikalt "Haaa! Saite nüüd, mullatuhnijad!!!"

Kuid kui vanarahvas ütles, et uhkus ajab upakile, siis nad pidasid silmas just onu Ervinit. Pimestatuna oma uhkusest, tegi onu Ervin paar sammu ning kukkus katkise telefonikaabliga auku. Sekund hiljem kuulis tema järjekordsest seiklusest kogu maja. Kukkudes oli Ervin katki teinud luu, mille küljest meie kaugetel esivanematel kasvas kehaliige, mis aitas meil puudel kiikuda.

Rõdudele väljusid taas intrigeeritud majaelanikud. Läbi kohutava kisa suudeti lõpuks tabada kogu loo puänti ja keegi kaastundlik naaber kutsus kiirabi. Meedikud saabusid üllatavalt ruttu, valgustasid autolaternatega auku ja imestasid, kui madalale üks inimene võib langeda. Samal ajal oli aga onu Ervin leidnud 12 täiesti uut sünonüümi sõnale auk ja 18 uut sünonüümi sõnale toruparandajad.

Onu Ervin eemaldati ettevaatlikult august ja riietati ilusti kipsi. Järgmised kaks kuud veetis onu Ervin horisontaalasendis. Algul tahtis ta hirmsasti juua, hiljem juba ennast sügada. Kuid lõpuks olid ta õnnetud kondid ilusti kokku kasvanud. Onu Ervin sai haiglast välja ja esimese asjana läks poodi, et sellist tähtsat asja inimese moodi tähistada. Ta ju ei teadnud, et samal hommikul oli samas tänavas, majas nr. 5, kadunud vesi.