Lehekülg abielunaise päevikust

#abielu

Laupäeva õhtul käitus mu mees imelikult. Olime kokku leppinud, et kohtume

linna popimas kohvikus. Olin olnud kogu päeva shoppamas sõbrannadega ja
arvasin, et ta on veidi solvunud, sest hilinesin veidi. Siiski ei öelnud
ta midagi selle kohta.

Vestlus ei edenenud, ta oli kuidagi vaikne. Tegin ettepaneku minna kuhugi
vaiksemasse kohta, kus saaksime vestelda. Ta oli sellega nõus, kuid oli
ikkagi üsna vaikne.

Küsisin talt, et kas tal on mingeid muresid? Vastas, et ei midagi .

Küsisin, et kas on minu süü, et ta on vaikne ja tõre. Vastas, et pole häda
midagi ning ma ei peaks muretsema.

Koju sõites ütlesin talle, et armastan teda. Ta naeratas ja jätkas sõitu.
Ma ei suuda mõista tema käitumist ja ei saa aru, miks ta ei vastanud minu
armuavaldusele.

Kodus tundsin, et oleksin nagu mehe kuhugi uttu kaotanud, nagu ta ei
tahakski mind enam leida. Ta ainult istus ja jõllitas telekat; ta mõjus
kuidagi kauge ja võõrana.

Lõpuks otsustasin minna magama, mees järgnes mulle 10 minuti pärast ja
üllatusena vastas minu lähenemisele ning me armatsesime; kuid siiski
tundus ta kuidagi eemalolevana.

Otsustasin, et ei kavatse seda enam kauem kannatada ja tegin ettepaneku
asjast rääkida. Märkasin aga, et ta oli juba tukastunud. Nutsin end
magama.

Ei tea, mida teha. Olen nüüd kindel, et mehel on teine naine. Mu elu on
katastroof.

Rida abielumehe päevikust:

Laupäeva õhtu: täna Kalev kaotas, aga õhtul sain õnneks keppi.