Hommikul tööle rutates...

Vello Nelikendkaks

Hommikul tööle rutates lõikasin Sääse kandis paneelikate vahelt läbi. Ühest praadnast väljusid kaks vene keeles midagi arutavat memme - ühel käes lipp ja teisel redel. Üle krobelise külmunud lume taarusid nad maja otsa ja jäid ülespoole lipuhoidiku poole vaatama.

Kuna ettevõtmine tundus veidi koomiline, samas nunnu, siis tegin väikse pildi ja läksin edasi.

Jõudsin järgmise maja juurde, kui hakkasin mõtlema, et vanemad daamid ja kõikuv kerge alumiiniumredel - no ei ole just väga kuldne kombinatsioon. Pealegi 24 veebruar ja no krt...

Pöördusin tagasi. Tipugrupp musta palituga memme näol oligi Mount Redeli kõrguste ründamisest loobunud, alla baaslaagrisse naasnud ja nad pakkisid oma ettevõtmist kokku.

Hõikasin kaugemalt, "pamogi u vas vaja vä?" Jep. Oligi pamoogit vaja.

Keerasin lipu taas rullist lahti ja ronisin redelile. Lipuhoidik oli tõesti veidi kõrgel ja pidi ikka upitama. Memmeke poleks küll sellega hakkama saadanud. Või kui, siis puusaluu või millegi veel eksootilisema hinnaga.

Lipp paigas, ronisin maha ja küsisin, et kas on patom vaja maha ka võtta.... Memmekesed arutasid, et kell 10, siis on Deniss juba kodus.

Seepeale öeldi mulle ilusti ja ilusa aktsendiga eesti keeles, "Jäitähh"

Mina aktsenteerisin vastu, "Aa nitshevoo... normalna"

Tundus, et kõigil meil kolmel oli veidi kudagi imelik või kohmetu olla. Oleks tahtnud veel midagi öelda nagu... Sekundi-kaks seisime niisama, siis läksime laiali.

Olin jõudnud ehk 15-20 meetrit eemale, kui redeliga memm mind hõikas. Teine memm kiirustas samal ajal tuppa ja veidi hiljem naases pooljoostes ning ulatas mulle midagi sooja, mis oli majapidamiskätepaberi sisse keeratud.

Nüüd olen tööjuures. Jalad laual, lasen hommikuwalterit ja mugin soojasid kapsapirukaid. Väga head on, praegu just viimane käsil... aga ikkagi...no on krdi tiblad, ainult kolm pirukat! Ei no Head Vabariigi Aastapäeva rsk!